Põhilise leppe kivid (Hiiumaa, Pühalepa vald)

Lugemiseks: Hiiumaa.ee, Eestiturism.ee.

Kindlasti tuleks need kivid ülevaadata ja veelkord 10 cm kontsadega nende otsa ronida. Aga ikkagi, miks need kivid sinna kokku toodud on?

Helmerseni kivikülv (Hiiumaa, Pühalepa vald)

Lugemiseks: Wikipedia, Hiiumaa.ee.

Ma kujutan ette, et selles kohas oleks jube lahe piknikku pidada. Saab valida kas istud tekikesega muru peal või mõne sileda kivi peal.

Ristimägi (Hiiumaa, Kõrgessaare vald)

Lugemiseks: Hiiumaa.ee.

Oled Hiiumaal käinud? Ristimäel risti meisterdasid?
Minul sai Ristimäele rist meisterdatud juba oma esimesel Hiiumaa reisil aastaid tagasi. Niisiis mina ei oska ettekujutada, et inimene kes on Hiiumaal käinud pole Ristimäele endast märki maha jätnud.

Imelik on see, et Regio kaardil Ristimäge pole?!

Reigi pastoraat (Hiiumaa, Kõrgessaare vald)

Lugemiseks: Kultuurimälestiste Riiklik Register.

See pastoraat meenutas mulle nii väga Haiba mõisa, just selle veranda pärast. Praeguseks on Haiba mõis kenasti renoveeritud, aga pikka aega - just siis kui mina seal praktiliselt iga päev käisin, nägi ta välja peaaegu samasugune.

Eriti meeldisid mulle need katuseaknad, need lihtsalt tahtid, et neid pildistataks.

Viskoosa (Hiiumaa, Kõrgessaare vald)

Lugemiseks: Hiiumaa.ee.

Kõrgessaares/Viskoosas, kahjuks mõisahoonet kui sellist alles pole, küll aga võib arvata, et seal oleks väga äge elada.

No te vaadake vaid seda silti, mis Ämbri baari uksel on - seal elavad inimesed peavad lihtsalt lahedad ja hea huumorisoonega olema. Jalutamiseks väga ilus küla.

Kõpu tuletorn (Hiiumaa, Kõrgessaare vald)

Lugemiseks: Wikipedia, Hiiumaa.ee.

Järjekordne objekt Hiiumaal, mida ilmselt kõik, kes saarel käinud, oma silmaga näinud.

Seekord me üles ronima ei hakanud, praegu natukene kahetsen. Kunagi, väiksemana on mul see tee läbitud ja oleks hea võrrelda, et kas olen endiselt sama julge.

Järgmine kord kui Hiiumaale lähen, siis käin kindlasti jälle tuletorni tipus ära.

Ristna tuletorn (Hiiumaa, Kõrgessaare vald)

Lugemiseks: Wikipedia, PDF Ristna tuletornist.

Olime oma reisiga jõudnud täpselt sinnamaani, et see pisike välikohvik tuletorni juures tundus väga kutsuv - kõht oli juba nii tühi.

Hästi lahe oli see, kuidas inimesed olid oma nimekesi metsa alla kividest ladunud.

Kõpu suurkivi (Hiiumaa, Kõrgesaare vald)

Lugemiseks: poolsaar.ee.

Kõpu suurkivi pole küll suurim hiidrahn Eestis, aga ta on ikkagi väga suur.

Mõnevõrra tore on see, et kivi juurde pääseb autoga päris lähedale, kuid ma ei soovitaks seda teed väga ettevõtta. Iga käänaku peal mõtlesin, et äkki tuleb keegi vastu, kui oleks tulnud, poleks muud polnud kui et oleks pidanud loosi tegema - kumb tagurpidi tuldud teed tagasi sõidab, tee pealt kuskile "maha keerata" poleks kohe kuidagi võimalik.

Õnneks ei pidanud ma seekord oma tagurpidi sõitmise oskusi treenima.

Kui olime kivi juurde jõudnud, kiskus ilm vähe vihmale ja tänu sellele jäi kivist mälestuseks vaid üks pilt.

Piisonifarm (Põlula küla, Lääne-Virumaa)

Vaata ka www.piisonifarm.ee

Piisonifarmis oli lahe, ikka mitu korda etem kui loomaaed.

Loomadega sai vahetult suhelda, töötajad olid kõik megasõbralikud ja tore oli vaadata kuidas loomad ja inimesed kõrvuti ilusti hakkama saavad.

Kõigepealt on muidugi omamoodi see sõit piisonifarmi, kuna silt mis sinna suunab on ainult ühes kohas ja sellises kohas, et meie panimegi alguses mööda.

Peatee läheb päris suure ja üpriski lauge kurviga vasakule ja kui ma olin ennast juba vasakule sõitma sättinud, vaatasin järsku, et pisike silt, mis tee ääres on, näitab Piisonifarmi poole ja hoopis paremale.

Nelel oli muidugi nalja palju, aga tema pidi kaardilugeja olema, ei tea kuhu ta ennast unustas, aga küll ta hiljem ise kirjutab.

Tee ääres oli äkitselt palju lambaid ning siis nägime ka veiseid ja teisel pool teed ilutsesid piisonid - selge, oleme kohal ja ehku peale keerasimegi õiges teeotsas ära.

Sisse minnes ehmatasime alguses ära, kuidagi palju inimesi oli, hämar oli, ei teadnud kuhu astuda, kuhu istuda, kuid siis tuli meie juurde üks sõbralik tädi/neiu/preili/proua (kahjuks ma nime enam ei mäleta ja ei taha kuidagi nimetusega liiga ka teha). Igatahes seletati meile ära kuidas asjad käivad ja sättisime ennast siis laua taha, suppi sööma.

Tegelikult tervest päevast nii detailselt pole mõtet vist kirjutama jääda. Pistan siia parem mõned pildid ja räägin nende juurde üht-teist.

Tegelased kelle ümber kõik seal farmis toimub: kokku 11 piisonit.

See on piisonite boss - Eduard, iga paari tunni tagant käib oma pika ja kareda keelega inimeste juures leiba nõudmas.

Kaks vahvat tegelast: Lonni (notsu) ja Berta (bernhardiini kutsikas)

Oi nende pisikestega oli lõbus, kord sügas Lonni Bertat, siis Berta hoidis Lonnit tagajalast kinni, mis Lonnile eriti ei meeldinud, aga nutma ta ka ei hakanud. Küll aga oli Bertal nutt lahti kui Lonnie teda kõrvast kiskuma hakkas.

Lonnie oli natsa hädas väikeste lastega, kes külla olid tulnud, oi küll oli põrssakisa lahti, kui mõni väike põnn jälle teda tagaajama hakkas ja kinni võtta tahtis. Neid kahte võiski seal vaatama jääda.

Tõeline koduteater - kiisu ajas hiirekest ümber kausi taga, sai ta kätte - hoidis natukene suus, lasi siis hiire jälle lahti ning kõik see kordus mitu korda. :)

Padjasõja jaoks oma koht - mürala, lastele seal kindlasti meeldiks, käis sihuke lõbus muusika, natsa diskovalgustust ning palju-palju tekke ja patju. Läheks isegi, kui suurem seltskond oleks, kaua ma Nelet ikka taguda jaksan. :D

Indiaaniküla, sinna me avastusi tegema seekord ei läinud, loodame sellel suvel veelkord Piisonifarmi jõuda ja jätsime natukene avastamisrõõmu. :)

Kokkuvõtteks: saime kõhud täis, saime kõiksuguseid loomi ja linde vaadata ja katsuda, natukene ratsutada ja tundsime endit lõpuks lõõgastunult ja puhanuna. :)

Suured tänud pererahvale!