Vaata ka www.piisonifarm.ee
Loomadega sai vahetult suhelda, töötajad olid kõik megasõbralikud ja tore oli vaadata kuidas loomad ja inimesed kõrvuti ilusti hakkama saavad.
Kõigepealt on muidugi omamoodi see sõit piisonifarmi, kuna silt mis sinna suunab on ainult ühes kohas ja sellises kohas, et meie panimegi alguses mööda.
Peatee läheb päris suure ja üpriski lauge kurviga vasakule ja kui ma olin ennast juba vasakule sõitma sättinud, vaatasin järsku, et pisike silt, mis tee ääres on, näitab Piisonifarmi poole ja hoopis paremale.
Nelel oli muidugi nalja palju, aga tema pidi kaardilugeja olema, ei tea kuhu ta ennast unustas, aga küll ta hiljem ise kirjutab.
Tee ääres oli äkitselt palju lambaid ning siis nägime ka veiseid ja teisel pool teed ilutsesid piisonid - selge, oleme kohal ja ehku peale keerasimegi õiges teeotsas ära.
Sisse minnes ehmatasime alguses ära, kuidagi palju inimesi oli, hämar oli, ei teadnud kuhu astuda, kuhu istuda, kuid siis tuli meie juurde üks sõbralik tädi/neiu/preili/proua (kahjuks ma nime enam ei mäleta ja ei taha kuidagi nimetusega liiga ka teha). Igatahes seletati meile ära kuidas asjad käivad ja sättisime ennast siis laua taha, suppi sööma.
Tegelikult tervest päevast nii detailselt pole mõtet vist kirjutama jääda. Pistan siia parem mõned pildid ja räägin nende juurde üht-teist.
Tegelased kelle ümber kõik seal farmis toimub: kokku 11 piisonit.
See on piisonite boss - Eduard, iga paari tunni tagant käib oma pika ja kareda keelega inimeste juures leiba nõudmas.
Kaks vahvat tegelast: Lonni (notsu) ja Berta (bernhardiini kutsikas)
Oi nende pisikestega oli lõbus, kord sügas Lonni Bertat, siis Berta hoidis Lonnit tagajalast kinni, mis Lonnile eriti ei meeldinud, aga nutma ta ka ei hakanud. Küll aga oli Bertal nutt lahti kui Lonnie teda kõrvast kiskuma hakkas.
Lonnie oli natsa hädas väikeste lastega, kes külla olid tulnud, oi küll oli põrssakisa lahti, kui mõni väike põnn jälle teda tagaajama hakkas ja kinni võtta tahtis. Neid kahte võiski seal vaatama jääda.
Tõeline koduteater - kiisu ajas hiirekest ümber kausi taga, sai ta kätte - hoidis natukene suus, lasi siis hiire jälle lahti ning kõik see kordus mitu korda. :)
Padjasõja jaoks oma koht - mürala, lastele seal kindlasti meeldiks, käis sihuke lõbus muusika, natsa diskovalgustust ning palju-palju tekke ja patju. Läheks isegi, kui suurem seltskond oleks, kaua ma Nelet ikka taguda jaksan. :D
Indiaaniküla, sinna me avastusi tegema seekord ei läinud, loodame sellel suvel veelkord Piisonifarmi jõuda ja jätsime natukene avastamisrõõmu. :)
Kokkuvõtteks: saime kõhud täis, saime kõiksuguseid loomi ja linde vaadata ja katsuda, natukene ratsutada ja tundsime endit lõpuks lõõgastunult ja puhanuna. :)
Suured tänud pererahvale!
0 kommentaari:
Postita kommentaar